Ultramelanhool

Äsja oma esimese albumi sünnitanud Ultramelanhool on noortest mittepunkaritest ja mittemetallistidest üks elav näide. Nende debüütplaat “Must Apelsin” tõestab ja alljärgnev kinnitab, et Ultramelanhool tahab end kehtestada efektse popbändina, “tõusta fööniksina tuhast” ja võibolla ka kätte võidelda pühaku staatust. Bändi looming on pigem sünge kui muretult hedonistlik ja paneb tõenäoliselt paljud Ultramelanhooli nende muusikat kuulates kõrvutama ansamblitega Kosmikud, Sõpruse Puiestee ning Metro Luminal. Kuidas aga suhtuvad punkromantika avalikku süüdistusse bändi liikmed Robert Kurvitz, Martin Harak ja Tõnis Veelmaa ise? Robert vastab: “Meid tahetakse jah sellega orki ajada, et teataksime, et kuulame ilgelt palju Vennaskonda, Metro Luminali ja Sõpruse Puiesteed ja tahame olla täpselt nagu nemad. Aga see ei ole nii. Üheksakümnendate alguse Eesti punk on mõjutanud eelkõige mind, teised kuulavad hoopis teistsugust muusikat. Ja ega mina ka ei kuula ainult seda.” Ultramelanhooli ambitsioonid on niisiis suuremad kui enamik Eesti alternatiivbändidel. See ilmneb juba intervjuu esimestel minutitel. “Ambitsioon peabki olema rämedalt suur. See on eeldus, et sa üldse kuhugi jõuad. Selline suhtumine, et nokitseme natuke, et tore on pilli mängida, see ikka ei lähe. Rockmuusika peabki olema ambitsiooni täis, sa pead ennast kehtestama, ennast maksma panema,” vuristab Robert. Talle sekundeerib Martin: “Palju on selliseid bände, kus kõik liikmed on munapead.” Munapead on Martini arvates need, kes just niisama natuke pilli nokitseda armastavad. Tõnisel on aga munapeade suhtes eriarvamus: “Ei! Asi pole nokitsemises. Minu jaoks on munapead need, kes kontserdil mängides ei mõtle mitte sellele, et vaat kui lahedalt pill kõlab, vaid hoopis tuuridele, sellele kuidas kitarril näpud panna. Või näiteks trummar, kes loeb takte.” “Me oleme kõik munapead enda bändist aja möödudes välja vahetanud,” räägib Robert. Ultramelanhooli debüütalbum “Must Apelsin” nägi ilmavalgust plaadifirma HyperRecords all. “Istusin parajasti just sõjaväe komissariaadis, kui meie mänedzher Joanna helistas ja ütles, et saite plaadilepingu. Jooksin kohe sealt komissariaadist minema. Vot niimoodi pääseb sõjaväest,” seletab Martin. Lisaks antimilitaristidele asüüli andmisele on Hyper Records väidetavalt plaadifirma, kes on Eesti rocki päästmise enda südameasjaks võtnud. Sama plaadifirma alla kuuluvad või on kuulunud näiteks sellised artistid nagu Velikije Luki, Dallas, Dagö, Urmas Alender ja East Trading Wang. “Esimene julge samm noorele bändile on minna stuudiosse, lindistada plaat ja jääda võlgu,” valgustab Robert “Musta Apelsini” telgitaguseid. Stuudio kasutamise maksiski hiljem Ultramelanhooli tüüpidel kinni Hyper Records. Roberti arvates kõlab väljend Eesti rock haledalt ja räägib: “Rock on ju tegelikult attitude’i muusika. Ma eriti ei tea kuulsaid rockbände, kes oleks väga tagasihoidlikud, ei jooks, ei ropendaks ega arvaks endast hästi. Aga Eestis on just see viga, et paljud tahavad rockiasja väga intelligentselt ajada.” Intelligentsus on ultramelanhoolikute arvates viimane asi, milles neid süüdistada võib. Ultramelanhool on lisaks väiksematele - Von Krahlis või Batsilli (ansambli Operatsioon Õ eestvedaja - aut.) veoautol toimunud - kontsertidele esinenud ka laiemate rahvahulkade ees. On soendanud selliseid siinses mõttes “megabände” nagu Sõpruse Puiestee ja Dagö. “Soojendusbändina esinemine on alati seotud enese tõestamisega. Sa ei mõtle seal sellele, et sheffi panna ja fiilingut luua. Näed vaeva, et võimalikult kurjalt ja tigedalt end inimestele selgeks teha,” tunnistab Robert. Ja Tõnis meenutab: “Need soojendamised on sellise parajalt külma tunde sisse jätnud.” “Rahvas ootab ju tegelikult Dagöt, nad on vihased, et Saatpalu pole veel laval,” räägib Martin. Robert: “See ajab muidugi järjest tigedamaks ja kergitab ambitsioonid järjest kõrgemale. Nii kui keegi ütleb kaks halba sõna, ajab see ikka ilgelt tigedaks. Tahaks veel hullemini panna, just selle, millest ta halvasti räägib, veel kõvemini keerata. Ma vihkan tegelikult seda suhtumist, et tee kümme aastat hästi korralikult bändi, küll siis inimesed asjaga kaasa tulevad.” Martin: “Ja lõpuks, kui sa ära sured, siis mõeldakse, et oh sa raisk, see mees tegi kolmkümmend aastat, ta on vist tõesti kõva tegija.” “Tahaks küll nagu kohe kõike saavutada,” toonitab Robert. Eesti bändidest meeldib ultramelanhoolikutele siiski ühiselt Metro Luminal ja Alumiinium. Viimane on siiani veel üsna vähe tähelepanu pälvinud. “Nimekiri sellest, mis ei meeldi, see vist, ma kardan, ei mahuks ühte ajalehte kuidagi ära,” salvab Tõnis. Roberti arvates valitseb noorte bändide vahel suur viha - “Turg on hirmus tilluke, rebimine selle kolme nelja koha pärast on ikka väga tihe.” Eesti “vanema kooli” bändimeestest austab Robert Henrik Sal-Sallerit. “Ta on teinud oma asja, ma küll ei kuula teda, aga ta on leidnud oma nišši.” Terminaatorit aga näiteks ei salli Robert silmaotsaski. Minus tekitab see omakorda küsimuse. Mille kuradi poolest on Smilers parem kui Terminaator? Või vastupidi - mille poolest Terminaator Smilersist parem on? Robert: “Sal-Saller teeb oma muusikat välismaal, tema saund on juba palju huvitavam ja kvaliteetsem. Terminaatori saund on väga tavaline. Sal-Saller kasutab oma lugudes palju sämpleid. Terminaator lihtsalt lällab sellist kaheksakümnendate hair-metalit mingisuguse õrnalt Tuberkuloitedest mõjutatud lähenemisega. Nii nõme kui see Sal-Salleri ingumine ka pole, ta ikkagi püüab kõrva, tema hääle maneer on huvitav.” Ultramelanhooli liikmete arvates on rockbändi tegemine Eestis endiselt lootusetu ettevõte. Veelgi lootusetum oleks aga näiteks kirjandusega tegeleda. “See oleks ikka õudne, peaks mingi trenditeadliku sopa kokku kirjutama ja see siis müüks,” räägib Tõnis. Mis asi on kirjanduses trenditeadlik sopp. “No näiteks seks,” vastab Tõnis. Ultramelanhooli puhul jäi ennist ära märkimata veel üks huvitav fakt. Nimelt on tegu bändiga, kus koos musitseerivad isa ja poeg. Bändi trummar, kunstnikuna tuntud Raoul Kurvitz on karismaatilise Roberti isa. Alternatiivbändide puhul tuleb tõenäoliselt selliseid koosseise ette üliharva. Read more on Last.fm. User-contributed text is available under the Creative Commons By-SA License; additional terms may apply.